Saskia Lillepuu vestlus Piibe Kolkaga

Saskia Lillepuu intervjueeris Piibe Kolkat dokumentaalfilmi “Lähemal vaatlusel. Kuus episoodi Katja Novitskova kunstist” valmimise puhul. Intervjuu toimus Tallinnas, septembris 2018.

 

“Lähemal vaatlusel. Kuus episoodi Katja Novitskova kunstist” Eesti esilinastus – 30. mai 2018, Kumu auditoorium, Tallinn
“Look a Little More. Katja Novitskova’s Art in Six Episodes” UK esilinastus – 4. oktoober 2018, Regent Street Cinema, London

“Lähemal vaatlusel. Kuus episoodi Katja Novitskova kunstist” Tartu linastus – 9. november 2018, Tartu Elektriteater, Tartu

 

SL: Sa veetsid filmi tehes Katja kunstiga palju aega koos, kuidas sinu suhe tema kunstiga muutus selle projekti käigus?

 

PK: Minu fookus projekti alguses oli palju rohkem [Katja loomingu] allikatel –  tänapäevane info ja visuaalide voog – kust Katja inspiratsioon tuleb ja kuidas ta sellega toimib. Ma püüdsin sellest mõelda filmikeeles, ja sealt tuli näiteks mõte kasutada green screen’e. Küsisin, mis võiks filmi montaažikeeles väljendada nii öelda avatud tab’ide kogemust või kõikvõimalikke hüperlink-liikumisi ühest kohast teise. Mind hakkas huvitama, et kui me mõtleme ajas või virtuaalses ruumis või visuaalide vahel kulgemisest, siis kuidas see orienteerumine filmi lineaarse keelega suhestub.

 

See esialgne fookus hiljem muutus. Sest filmides olin füüsiliselt Katja töödega koos, selle käigus muutus minu jaoks palju tähtsamaks see, mis on minu kogemus nendes installatsioonides, just nimelt kehana nende seas, füüsilises kogemuses. See oli midagi, mille vastu mul oli enne ka huvi, aga ma ei planeerinud seda teemana nii täpselt. See tuli filmi tegemise kogemusest enesest.

 

SL: Kunstifilmid kipuvad enamasti olema portreefilmid kunstnikust, kunst ise ja kunsti füüsiline ruum, on ta siis galeriis, avalikus kohas, kunstniku stuudios, see koht, kus ta asetseb ja eksisteerib, on justkui kõrvaline. Tihti kutsutakse kunstist rääkima eksperdid, tehakse intervjuusid, ja film on olemuslikult selgitav, kuidas “teadjad” kunsti ära selgitavad ja põhjendavad. Kas sinna suunda ei kippunud film kalduma mingil hetkel, kas sa kaalusid sellist lähenemist üldse?

 

PK: Me tegime intervjuusid küll – kuraatoritega, Katja galeristiga, aga… siin on mõned aspektid. Üks asi on see, et filmimeediumis on minu meelest on omajagu keeruline hoida avatud ruumi, kus elemendid üksteise üle ei domineeri. Mul on tunne, et tihti kui dokumentaalfilmi ilmub teatud sorti selgitus, siis ta võtab osa ruumi ära kogemusruumilt. Loomulikult saab elementidega mitut pidi töötada. Intervjuu ise saab ka kogemus olla, näiteks. Kuid antud filmi puhul otsustasin, et ei anna nendele erinevatele arvamustele ja peegeldustele nii olulist rolli. Ma tahtsin, et töödel ja sellel spetsiifilisel viisil, kuidas me olime neid salvestanud, oleks oma ruum ja et see võimaldaks publikule kogemisruumi.

 

SL: Võiks öelda, et vaataja suhtes on see üpris nõudlik film. Nagu filmi kirjelduseski on öeldud, siis keskmiselt kulutatakse näitustel 17 sekundit ühe kunstiteose juures, antud filmi pakub 45 minutit intensiivset koosolemist.

 

PK: Nõudlikkus vaataja suhtes on teatud balansseerimise mäng. Ma ei taha teha filmi, mille jooksul vaataja peab nägema igal hetkel kurja vaeva, et sellele ligi pääseda. Nagu teeks filmi ja samal ajal ehitaks sellele müüri ette. Aga ma ei taha ka teha filmi, mis oleks lihtsalt selleks, et täita teatud sorti ootusi või eelhäälestatust filmi meediumi suhtes. Mind huvitab teatud moel ka aelgane kino, slow cinema.  Selle juures mitte aeglus aegluse pärast, vaid küsimine, mida tähendab kestvus, mängud teatud sorti kestvusega. Aeg on üks filmi põhivahendeid. Kui me anname millelegi ekraanil ilma kiirete lõigeteta kestvuse ja siis jälle lõhume seda väga täpselt mõõdetud lõikega, siis mind huvitab, mis hakkab nendes rütmides ja dünaamikates toimuma.

 

SL: Üks asi mida minu meelest hea looming teeb ongi just see, et ta ühest küljest võtab aja ja teisest küljest annab aja vaatajale, hoiab teda ühes aegruumis, kus juhtub midagi teistmoodi. Tihti juhtub midagi väga isiklikku, mis on ometi justkui jagatud.

 

PK: Jah, see on ettepanek – oota, ole veel natuke sellega. Võibolla ma teen ülekohtuse üldistuse, et me jookseme oma visuaalsetest kogemustest meeletu kiirusega läbi kogu aeg, aga mul oli tõesti tunne, et mul oli võimalus teises vormis, teistsugusel moel kutsuda inimesi Katja kunsti juurde. Pakkuda võimalus läbi minu ja kaamera pilgu ja helisalvestuse kogeda, mis hakkab saama, kui ületada see esimene move on-refleks – kui jääda veel korraks paigale. See on minu jaoks huvitav.

 

Näiteks Stephanie Spray and Pacho Velez’i filmis “Manakamana”, kus sõidetakse köisraudteega ja vaadeldakse terve selle sõidu vältel väikeses kabiinis istuvaid inimesi, ilma lõigeteta. Või Tsai Ming-liangi mängufilmides, mis on väga komponeeritud kaadritega, kus ta võtab aja keskkondadele või liigutustele või inimeste vahelisele, tihtipeale vaikivale, pingest tiinele õhule. Need ruumid, need keskkonnad, need liigutused võivad olla ka märksa lühemana filmides, aga pikkades kaadrites toimub midagi muud. Mitte, et “Lähemal vaatlusel” oleks ainult pikkade kaadrite, long take’ide peale üles ehitatud, aga ma tahtsin samamoodi erinevaid perspektiive otsida, luues erinevaid kõrvutusi ja järjestusi keskkondade ja Katja tööde vahel. Koge seda natuke veel, ja natuke nii, ja natuke nii – mis siis saab? See on see, mida ma ise tegin projekti jooksul ja ma pakun seda vaatajale ka.

 

SL: Lisaks visuaalidele, millega sa rütme lood, on oluline koht selles filmis ka helil.

 

PK: Jah, selle filmi helile pöörasime väga palju tähelepanu koos helikujundaja Dmitry Natalevichiga. Huvi kestvuse ja aja vastu tähendab huvi rütmi vastu. Minu jaoks on heli montaažis tihti lõikeimpulsside alus. Ühe osa filmist monteerisime nii, et panin paika üldise struktuuri, Dima komponeeris helide järgnevuse ja täpsed lõiked pildis tegin ma helikompositsiooni põhjal. Mulle meeldis nii töötada, sest ma näen heli ja pilti montaažis pigem teineteisega põimunute, kui eraldi seisvate elementidena.

 

Ühelt poolt sisaldavad mitmed Katja installatsioonid helilisi elemente, ta loob terviklike keskkondi, aga teisalt said minu jaoks oluliseks ka rütmid linnahelides. Heli puudutavad otsused olid väga spetsiifilised, sest minu jaoks viis, kuidas heli loob ruumi, on ülimalt oluline.

 

SL: Kus materjal filmitud on?

 

PK: Kohti ei ole meelega filmis nimetud, selle sama tunnetuse pärast, et ei oleks ennekõike küsimus informatsiooni edastamises või protsessi dokumentatsioonis, kogemuse geograafiline asukoht ei ole nii tähtis, nad võivad omavahel ka põimuda ja seguneda. Pigem las tulla eristus sellest, et näiteks ühes osas on tegemist avaliku ruumi pargimaastikuga ja kus maailma otsas see asub, ei ole kõige tähtsam. Aga võin kohad siin ära nimetada: materjali on New Yorgi linnavalitsuse pargist, Shanghaist Katja isikunäituselt, Hamburgi Kunstvereinist, kus oli samuti tema soolonäitus, siis on materjali tema stuudiost Berliinis, Eesti paviljonist Veneetsia biennaalil, ja MoMa New Photography grupinäituselt “Ocean of Images”.

 

SL: Sul on filmitaust ja antropoloogiataust. Kas antropoloogiataust mingil määral mõjutas filmi vormi või sisu? On need kaks tausta sinu jaoks kunstnikuna omavahel seotud?

 

PK: Nojah, visuaalantropoloogia konventsioone ma ei järgi. Aga kindlasti ma ei saa eitada, et antropoloogia taust mõjutab. Ma ei ole 100% kindel, kuidas. Kaudselt on ta seotud sellega, et ma ei otsi kaamera ette ennekõike sensatsiooni või vapustavat sündmust. Mind on kindlasti antropoloogia õpetanud palju suuremat huvi tundma protsessis oleva väikese, võib-olla pealtnäha tavalise, mitte-sensatsioonilise suhtes. Loomulikult Katja puhul on tegemist erakordse kunstnikuga, selles mõttes on sensatsioon küll (naer). Aga hetke loomine ja hetkes viibimine, teatud sorti kannatlikkuse õppimine, et midagi kogeda,  see on antropoloogilise lähenemise või välitöö põhimõtetega seotud. Mul on tunne, et see on mõjutanud seda, kuidas mina ise teiste inimeste loomingut kogen, see siis omakorda ilmselgelt mõjutas seda, kuidas ma kogesin Katja loomingut ja ka seda, kuidas ma seda filmivormi panin.

 

Teisalt ka huvi nende temaatikate vastu, millega Katja tegeleb – informatsiooniprotsessid, bioloogilised protsessid, tehnoloogilised protsessid, inimloomade, inimeste ja loomade, meie tähelepanu muundumise ja koondumise protsessid, ja mida see kõik tähendab tänapäeva visuaalses kultuuris jne. Temaatiliselt on need kõik antropoloogilised, inimeseks olemist ja muutumist puudutavad teemad. Sellest võiks veel hoopis teine projekt tulla, teha film, mis nendesse teemadesse süveneb. Seekord oli valik kogemis- ja vaatlusmulje juurde jääda. Samas need teemad on kohal.

 

SL: Katja kunst jõudis minu jaoks vaatajana sinu filmikeele kaudu mõnes mõttes intiimsemal moel lähedale kui näitustel käies. Need on erinevad meediumid, mille kaudu ma olen tema kunstiga kokku puutunud ja huvitav on mõelda, kuidas nad sarnanevad ja erinevad. Filmis on kuus episoodi ja igal episoodil on oma iseloom, iga episood näitab tema kunsti ühest vaatenurgast, samas kui film tervikuna avab erinevaid perspektiive sellisel moel, et üks ei domineeri teise üle. Seda on värskendav vaadata, sest sel puudub justkui läbiv ettekirjutatud vaatamisviis. See ühtlasi vihjab sellele, et kunsti saab vaadata väga erineval moel, et ta võib mõjuda väga erinevatel viisidel. Ei ole ainult mis on selle tähendus, mis on selle taust, kes on see kunstnik ja mis ta on läbi elanud. Seal on palju ähmaseid ja raskesti sõnastatavaid dimensioone.

 

PK: Huvitav on kuulda erinevaid reaktsioone. Pärast esilinastust üks inimene kommenteeris, et episoodis, kus Katja räägib rohkem, tuleb kogu filmi mõte välja. See on huvitav viis, kuidas seda filmi lugeda, aga minu jaoks kindlasti niimoodi ei olnud, sinu jaoks mulle tundub ka mitte. Aga ometigi vaatamisviiside paljusus peegeldub selles kommentaaris ka, millest üks on loomingu ja kunstitegemise töö mõtestamine kunstniku seisukohtade kaudu. Ja ka selle konkreetse episoodi koht filmitervikus on seotud sellega, et, nagu ma enne ütlesin, selline informatiivne, lahtiseletav toon võib mõjutada teisi ruume, teisi energiaid, teisi võimalusi kogeda. Me oleme dokfilmis sellega mingil määral harjunud, et meile seletatakse protsesse või tõlgendusi…

 

SL: ..või fakte.

 

PK: Või fakte. Ja siis nad võtavad enda kanda kogu tähendusvälja. Seda filmi on algusest peale suunanud küsimus – kui selle filmi keskmes ei ole looja-isik, vaid selle keskmes on looming, siis mida see tähendab, mis vormi see võtab, mis võiks olla filmis edasiantav. See oli kindlasti väljakutse, ma ei leidnud väga palju selliseid näiteid. Muidugi on tehtud palju filme, mis kaasavad endasse erinevate kunstnike loomingut. Võib-olla natuke kauge paralleel, aga mulle meeldib filmitegija Jem Cohen, kes suure muusika austajana on teinud mitmeid filme muusikutest. Ta ei kasuta kunagi muusikat taustana, et mängime mõned sekundid mingit näidet ja siis saavad muusikud sõna, et sellest rääkida. Kui film on muusikutest ja nende muusikast, siis muusika peab olema kõige keskel, see peab olema põhielement.

 

 

Piibe Kolka. Foto: Johan Huimerind