Intervjuu Karin Laansooga: Kunstiajaloo ümberkirjutamine jätkuvalt kestab. Janar Ala. Postimees
Eelmisel nädalal saabus uudis, et mainekas Briti kunstimuuseum Tate Modern ostis skulptor Anu Põdra seebist tehtud installatsiooni «Keeled (aktiveeritud versioon)» (1998). «Esimene eestlane Tate’is» sõnastati selle järel pealkirjad, ja õigesti sõnastati. Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK) neid ostuni viinud «pika vinnaga protsesse, kus kannatlikkust kulub ämbritega» ajas. Anu Põdrast ja eestlastest rahvusvahelistes muuseumites rääkisime EKKAK direktori Karin Laansooga.
Tate’i kuraatoritele hakkas silma Anu Põder. Miks tema?
Anu Põdra looming oli Tate’i kuraatoritele suur avastus. Ma arvan, et neile oli suur üllatus tulla Eestisse ja avastada siin rahvusvaheliselt tundmatu kunstnik, kelle praktikas on nii palju paralleele 1980. ja 1990 aastatel maailma kunstis toimunuga. Anu Põdra nii nõukogude perioodil kui ka Eesti Vabariigi ajal loodud ning üldistele suundadele vastuvoolu ujuv praktika, mis keskendus naiseks olemise kogemusele ja materjalidega eksperimenteerimisele, mõjub väga kaasaegselt ka täna.
Igal muuseumil on oma kogumispoliitika ja prioriteedid.
Tate’il on ostude puhul varem olnud fookuses nii naiskunstnikud kui ka performatiivsed praktikad. Vaadatakse, millised teosed on juba kogus olemas ja kuidas saaks maailma kunstiajalugu kõige paremini nende teostega jutustada. Tate’i kogus on näiteks Nairy Baghramiani, Hannah Wilke, Linda Benglise, Alina Szapocznikowi ja Daiga Grantina teosed, kelle kehakesksetes skulptuurides leiab palju Anu Põdra teostega lähedast.
Iga kunstniku puhul otsitakse n-ö võtmeteost, mis avaks tema loomingu või oleks kunstniku praktikas märgilise tähtsusega. Anu Põdra 1990. aastate loomingu kontekstis on selleks «Keeled». Tihti küsitakse ka, mis juhtub, kui me seda teost praegu ei omanda. Üks kõige suuremaid pähkleid selle ostu puhul oli fakt, et Anu Põdral oli lihtsalt väga vähe teoseid alles. Otsus kunstniku kohta sündis ilmselt kiiremini kui konkreetse teose kohta.
Kuivõrd on see ost seotud ka Anu Põdra retseptsioonis viimasel ajal domineeriva feminismi aspektiga?
Need ei ole omavahel seotud. Kogumispoliitika on muuseumi poolt paika pandud pikaajaline strateegiadokument oma prioriteetidega ja selle järgi otsitakse ka teoseid. Milline on konkreetse teose retseptsioon, ei mõjuta kuraatorite valikut ostu osas.
Anu Põder tegi teoseid efemeersetest materjalidest. Miks ta kasutas efemeerseid materjale, mitte ajatumaid? Jaan Elken osutas oma arvustuses, et laste kõrvalt polnud aega kiviraiumise ja pronksvaluga töötada.
See on hea küsimus. Tegelikult on kunstniku eluajal tehtud videointervjuust näha, et Anu Põder mõtles väga teadlikult selle valiku peale. Kas luua teoseid materjalidest, mis suure tõenäosusega kunagi ei hävi, või minna kaasa uute kunstivormidega, nagu performance ja häppening, mis elavad peamiselt toimumishetkel? Viimasest jääb ju tihti alles vaid mõni foto ja lagunev teos. Anu Põder valis endale kunstnikuna põnevama tee, nõustudes, et tulemus ei pruugi igavesti säilida. Teda huvitas inimene ja inimese sisemuses toimuv. Materjal, mis muutub ajas ja mille kestvus on inimeluga võrreldav, pakkus rohkem võimalusi. Ja tulevikus on see juba muuseumi mure, kuidas seebist skulptuuri tulevastele põlvedele säilitada.
Efemeersed materjalid on kujunenud kuidagi naiselikkuse markeriteks. Pigem feminiinse kuvandiga Tommy Cash teeb ka saiast susse, mida eksponeeritakse galeriis.
Maailmas on ka piisavalt meeskunstnikke, kes teevad vahust, poroloonist ja juustest kunsti. Pehme materjaliga annab väga karmidest teemadest rääkida, see seos ei ole nii ühene. Muide, need saiast sussid olid ühed mu lemmikteosed Tommy näitusel! Ma ei tajunud neid feminiinsena, see ongi põnev, et iga vaataja näeb neid isemoodi.
Mida Tate’i Ida-Euroopa uurimistöö endast kujutas ja kas Anu Põdra teose ostuga see kulmineerus ja lõppes?
Kõige esimene kirjavahetus Tate’i kuraatoritega puudutas just Eesti kunstivälja laiemalt – millised kunstiorganisatsioonid ja näituseasutused siin tegutsevad ning millised on nende programmid. Lisaks kunstiväljaanded, kriitikud, kuraatorid, ajalooliselt olulistest kunstnikest kaasaja võtmetegijateni (key players) välja. See oli nii-öelda sissejuhatus. Paralleelselt tehti samasugust uurimistööd Lätis ja Leedus. Sisuliselt tähendas see sadu e-kirju, telefonikõnesid ja vestlusi. Lisaks ülevaadete koostamine, raamatute ja materjalide saatmine ning kohtumised kunstnike, kuraatorite ja muuseumite esindajatega. Tate’i kuraatorite uurimistöö sellega kindlasti ei lõpe, ma loodan väga, et kogusse jõuab tulevikus ka mõni kaasaegne Eesti kunstnik. Pandeemia tõttu tekkis kuraatorite töös suur ajaline nihe, sest muuseum oli pikalt kinni ja avaneb alles mais.
Kas Ida-Euroopa on lääne jaoks endiselt kuidagi eriline, mingit Teist kehastav, või on see aeg läbi?
Ma ei saaks öelda, et see on kuidagi eriline, aga kunstiajaloo ümberkirjutamine nii, et see sisaldaks ka Ida-Euroopa avangardi, kestab. Tippmuuseumides on juba piisavalt palju Rauschenberge, Pollockeid ja Serrasid. Vaja on ka neid kõiki Teisi.
MoMAs tegutsevat eraldi akadeemilisem Ida-Euroopa suuna uurimisrühm?
Tegutseb tõesti, nende proil on samas väga erinev Tate’i omast. Miks on ainult üks MoMA ja mitte tervet pesakonda üle maailma? MoMA vastus muuseumifrantsiiside nagu Guggenheimi ja Louvre’i trendile oli 2009. aastal loodud majasisene mõttekoda C-MAP (Contemporary and Modern Art Perspectives). Selle eesmärk ei ole oma kogusid täiendada, vaid MoMA kuraatoreid uurimisvisiitidega harida. Eesti delegatsioon eesotsas kultuuriminister Indrek Saarega kohtus MoMA C-MAPi tiimiga 2017. aasta sügisel Performa biennaali Eesti paviljoni toimumise ajal. Kutse uurimisrühma Eestisse tulekuks on esitatud ning loodame, et visiit saab pärast pandeemiat ka teoks. Lisaks esindab C-MAPi tiimis Baltikumi nüüd ka Läti kuraator Inga Lace ning nende praegune põhifookus ongi Eestil, Lätil ja Leedul.
Kuidas MoMAasse (moodsa kunsti muuseum New Yorgis) oma teost saada?
Kindlasti ei saa nii, et viid oma teose muuseumi infoletti. Neid otsuseid teevad kas kogude või näituste kuraatorid ning arutatakse osakondade kaupa komisjonides. MoMA kogus on Raul Meele teos. Lihtsalt võrdluseks: lätlasi on MoMA kogus kindlasti rohkem (Gustav Klutsis, Vija Celmins, Maurice Sterne ja teised). Samas see, kas MoMAs on Eesti kunsti, on oluline ainult meile. Tippmuuseumide kogud ei ole regionaalsed, stiilis, et meil on siin Eesti ja Läti tuba. Kui Eesti kunstnik räägib kaasa teemal, mis on globaalselt oluline, siis on piltlikult öeldes koht seinal tagatud. Anu Põdra puhul avastati paarkümmend aastat hiljem, et see on globaalselt oluline, nii et kõik ei pruugi juhtuda kohe, kui kunst sünnib.
Te olete Tate’i masinavärgiga seestpoolt kokku puutunud. Mida nende kogumispoliitika endast kujutab?
Masinavärk on väga ambitsioonikas ja põhjalik. Vahel on raske ette kujutada, et paari kuraatori õlul on nii suur regioon nagu Venemaa, Ida- ja Kesk-Euroopa ning Kesk-Aasia – info hulk on meeletu. Tate’i suurem rahvusvaheline kogumishaare on seotud eelkõige Tate Moderni avamisega 2000. aastal, kus seati eesmärgiks maailmatasemel rahvusvahelise kunsti kogu.
Senist euroameerika fookust laiendati oluliselt ning ostude ja uurimistöö rahastamiseks loodi terve hulk regionaalseid ostukomisjone, teiste hulgas Venemaa ja Ida-Euroopa ostukomisjon 2012. aastal, mille esimene Eesti liige oli Maarja Oviir-Neivelt. Suure töömahu ja väikse kuraatorite tiimi tõttu ei toimunud uurimistöö kõikides regioonides korraga. Seega, kuigi ostukomisjon alustas 2012. aastal, jõuti Baltikumi uurimistööni 2016. aastal, visiidini kaks aastat hiljem ning otsuseni 2019. aasta sügisel. Need on väga pika vinnaga protsessid ning kannatlikku meelt on ämbritega kulunud.
Kuivõrd on sellised ostud seotud mingisuguste parasjagu õhus olevate suundumustega?
Anu Põdra puhul võib sellise seose isegi luua. Üks suurem suundumus, mis kestab endiselt, on oma eluajal tähelepanuta jäänud kunstnike taasavastamine ja kunstiajaloo ümberkirjutamine. Siin on hulgaliselt näiteid alates Malevichi abstraktsionismi looja troonilt tõuganud Hilma af Klintist kuni disainivisionääride Eileen Gray ja Charlotte Perriandi loomingu taasavastamiseni välja.
Kas võiks olla andmebaas selle kohta, milliseid Eesti kunstnikke üldse kus välismuuseumites või kollektsioonides on?
Kui päris aus olla, siis avalikesse kogudesse kuulumise info mahub praegu mõnele leheküljele ilusti ära, nii et andmebaasi loomiseks veel põhjust pole. Praegu on info kättesaadav kas kunstniku, muuseumi või galerii veebilehtedel. Enamasti on see erialainimestele vajalik tööinfo, kui just mingit Tate’i kaliibris asja ei juhtu.
Mida selline ost teosele ja kunstnikule tähendab? Milliseid võimalusi võib avada edaspidiseks?
Kunstnikule tähendab see suurt tunnustust, tähelepanu ja huvi, uusi näitusepakkumisi, uusi kunstiajaloolisi käsitlusi, potentsiaalselt ka teoste hinnatõusu. Kunstnikule on muuseumi ost alati märgilise tähtsusega. Maailma tippmuuseumi kogusse kuulumist ei ole võimalik millegagi asendada – see on klass omaette.
Mida see Eesti kunstile laiemalt tähendada võiks?
Ma loodan, et see tekitab küsimuse, mis teil siin veel põnevat on. Ja võiks küsida, vähemalt meie enda käest, kelle ja millised teosed võiks veel väliskogudes olla.
Kas eksisteerivad sellised asjad nagu A-klassi ja B-klassi muuseumid, kas on olemas muuseumite hierarhia näiteks kaasaegse kunsti jaoks? Mille järgi saab tähtsust hinnata?
Kui mõtlete A- ja B-kategooria kunstimuuseume kvaliteedi mõttes, siis ma päris nii ei ütleks. Samas tippmuuseumide loetlemisega keeruliseks ei lähe. Neid on kümmekond, kes üksteise programmi ja valikuid rohkem jälgivad: MoMA, Tate, Whitney, Stedelijk, Pompidou, Guggenheim, MOCA Los Angeles, Hamburger Bahnhof, Ermitaaž, Louvre, Reina Soa, Metropolitan. Tähtsust võib hinnata kogude suuruse järgi, kui hästi on kogutav periood kaetud, ning muidugi teoste kunstiajaloolise tähtsuse järgi. Muuseume hinnatakse tihti nende jooksva näituseprogrammi järgi, kuid nende kõige olulisem näitus on alati nende kogu.
Välismuuseumitest on Eesti kaasaegset kunsti ilmselt kõige rohkem Kiasmas? Moderna Museetis on ka üht-teist. Geograaline lähedus vist ka määrab seda? Mis üldse määrab?
Tõenäoliselt jah, kõige rohkem on Eesti kunstnikke Kiasmas. Neil ongi täiesti teadlik poliitika keskenduda eriliselt lähiregioonile. EMMA (Espoo moodsa kunsti muuseum) muuseumis on Jaan Toomik, Merike Estna ja Kris Lemsalu. Modernas, Stedelijkis ja Ludwigi muuseumis on Jaan Toomik. Geograaline lähedus määrab palju. Paljudel Põhjamaade muuseumidel on fookus samal regioonil pluss Baltikum ja Venemaa. Määrab otsustajate teadlikkus regiooni kunstnikest, ingliskeelse info kättesaadavus, kunstniku nähtavus näitusetegevuse ja artiklite mõttes ning veel terve trobikond tegureid.
Intervjuu: Janar Ala
Foto: Johan Huimerind