Eesti kunstnikud kogusid ArtVilniusel rohkelt tunnustust. Keiu Virro. Eesti Päevaleht
ArtVilniusel olid aukohal Baltimaad, Eesti oli väljas seni suurima esindusega.
Üheksandat korda toimunud ArtVilnius on Ida-Euroopa regiooni suurim kunstimess ja seega peaksid tunnustused Eesti kunstiringkonna kõrvad õhetama panema küll. Nelja päeva jooksul käis konverentsi- ja näitusekeskuse Litexpo hiiglaslikul pinnal toimunud messil enam kui paarkümmend tuhat külastajat. Osales 55 galeriid ja enam kui enam kui 250 kunstnikku 20 riigist.
Messi avapäeval välja kuulutatud seitsme parema väljapaneku hulka jõudsid Eestist koguni kaks: Kogo ja Foku. Esimese nime taga on viit Eesti ja Läti kunstnikku esindav Tartu galerii, mis avas uksed vähem kui kaks kuud tagasi ja täidab ehk lõpuks Tartusse pärast Y-galerii sulgemist tühjaks jäänud kohta. Foku ehk fotokunstnike ühenduse selleaastase väljapaneku keskmes olid semiootika- ja fotograafiaharidusega Laura Kuuse tööd. Kuusk nimetati messi viimasel päeval ühtlasi parimaks naiskunstnikuks.
Võistlemine pole messil mõistagi peamine. Aga mis on? Üht põhilist eesmärki on sellise kunstimessi puhul keeruline välja joonistada. See ei ole vaid koht kunstijahil kollektsionääridele või muuseumidele, ehkki on ka seda. Veel mõned aastad tagasi võis messilgi näha rohkelt äärest ääreni täistuubitud bokse, mis lähtusid põhimõttest, et kui välja panna võimalikult palju teoseid, siis küllap mõni ikka silma jääb. Nüüd on rõhk pigem terviklikel kontseptsioonidel.
Et aru saada, mida tähendab Eesti kunstnike jaoks see maailma mastaabis väike, ent kohalikus mõõtkavas vägagi suur kunstimess, uurisin Eesti osalejatelt, mis on nende ootused ja kuidas on koostatud väljapanek.
Üheks messi tõmbenumbriks oli ArtVilniuse kunstilise juhi Sonata Baliuckaitė kutsutud kunstnike sooloprojektide väljapanek. Tema valikute hulgas olid Eesti, Läti ja Leedu tuntumad kunstnikud, Eestist Marko Mäetamm. „Kohtasin Mäetamme mõne aasta Tallinna fotokuul, kunstnikuna avaldas ta mulle sügavat muljet ja otsustasin ta siia kutsuda. Kõik tööd on loodud spetsiaalselt ArtVilniuse jaoks, minu meelest on tulemus väga tugev ja olen selle üle tõesti uhke,” tunnistab Baliuckaitė häbenemata.
Mäetamme sooloprojekt „Sit Back, Relax and Enjoy the Rest of Your Life” ehk „Võta istet, lõdvestu ja naudi oma ülejäänud elu” on inspireeritud ebakindlustundest igapäevaelus. Mäetamm on lähenenud endale omases nihestatud huumorivõtmes näiteks terrorosmiteemale. Väljapaneku hulka kuulub muu hulgas hulk joonistusi kahtlastest kottidest, aga ka kirjavahetus poja ja vanemate vahel, kus esimene annab teistele teada uuest töökohast, mis tähendab suure auto juhtimist rahvarohketes kohtades.
Mäetamm ütleb, et kipub nii mõnigi kord pikemalt kaalumata jaa ütlema, aga sedapuhku olid tingimused eriti mõnusad. „Öeldi, et ma ise ei pea suuremat midagi tegema, nemad teevad installatsiooni ja panevad seinad püsti, nagu ma tahan, otseselt kulukaks see mulle ka ei lähe,” muigab Mäetamm. „Kui sul on bänd, pole seda mõtet teha esinemiseta. Samuti pole kunstnikul mõtet teha töid, kui pole neid kellelegi näidata. Mul oli seekord ports uusi asju, mida ma pole veel kuskil näidanud, sain siin katsetada, kuidas need töötavad. Ma ei mõtle, et teen näitust vaid siis, kui selle eest pappi saan. Kunstnikuna on tarvis resonantsi, mille pealt edasi minna,” sõnab ta.
Kunstiplatvorm NOAR polnud samuti väljas mitte messiboksi, vaid mitme projektiga. Väljapaneku ühe osa moodustasid 2017. aastal Balti noore kunstniku preemia võitnud Katrīna Čemme teosed, teise osa „MyEstonia?” võistlusele esitatud välismaalaste nägemused Eestist ning Edward von Lõnguse tänavakunstitööd liitreaalsuse projekti ” (R)estart Reality” raames. Tõsi, mess lõi neile harjumuspärasest erineva konteksti. Kui EV100 välisprogrammi raames on Lõnguse loodud tegelased leidnud tee maja- või müüriseintele paljudes Euroopa linnades, siis messil olid tema tegelased vaheseintel, kus kividki ise värviga markeeritud.
Küll tekitasid projekt ja tegelased, kes telefoni tõmmatud äpi vahendusel elama hakkavad, möödujates vägagi ehedaid emotsioone, täheldas NOAR-i esindaja Kadri Uus. Lõbusa vahemärkusena mainis Uus ka väikesi apsakaid. „MyEstonia?” projekti puhul polnud pealkirja lisatud küsimärki. Seda täiendust eestlased ise ette ei võtnud vastupidi Edward von Lõngusele, kes nähes, et tema nimi on valesti kirjutatud, ronis ise kiiresti üles sildi juurde, tõmbas „Edvardi” maha ja asendas „Edwardiga”.
Muide, Lõnguse tööd on tegelikult nähtavad ka väljaspool messi, Vilniuses asuvas Užupise vabariigis. Kohas täis kunsti ja boheemlaslikku vaimu. 1997. aasta 1. aprillil kuulutas see kesklinna piirkond end vabariigiks. Toona „vastu võetud” põhiseadus on väljas mitmes keeles, sh eesti keeles ja sedastab muu hulgas tõdesid, nagu „Kass ei ole kohustatud oma peremeest armastama, kuid peab teda raskel hetkel aitama.” Kõike maksab mõistagi võtta läbi huumoriprisma.
NOAR ei tee messil müügitööd, vaid panustab nähtavusele. „ArtVilniuse korraldajad on väitnud, et siit käib läbi ligi 30 000 inimest, seega on see väga hea koht, kus väljas olla. See on meie piirkonna kõige suurem sedalaadi sündmus, huvitav koht, kus ka ise kunsti vaadata,” ütleb Kadri Uus.
Kogole kui äsja alustanud noorele galeriile oli ArtVilnius esimene välismess. Ja nagu varem mainitud, võidukas. Elīna Vītola, Alexei Gordini ja Eva Mustoneni 2018. aastal valminud tööd moodustasid veidra elutoa. Vītola kunstiteose vormi võtnud diivan ja vaip on sisuliselt vastand IKEA-hullusele. „Should I feel proud of being an artist?” ehk „Kas ma peaksin uhke olema, et olen kunstnik?” küsib pungissilmne härra Alexei Gordini maalil, mis selle toa seinal ripub. „Ei,” arvab lind maalil resoluutselt.
Kogo galeriid esindanud Merilin Talumaa ütleb, et nende jaoks on ArtVilnius eelkõige hüppelaud. „Esindame Baltikumi kunstnikke ja see tundus väga hea kontekst, kuidas siin piirkonnas kanda kinnitada,” sõnab Talumaa. Hindadest rääkimata. Hinnavahe nii mõnegi suure rahvusvahelise messiga võrreldes, mis boksi eest näiteks 10 000 eurot küsib, on umbes kümme korda väiksem.
Okapi galeriile on ArtVilnius juba tuttav koht. Väljapanekuga osaleti kolmandat korda. Mehhiko päritolu Niña Yharedi fotod ja video Viru rabast jäädvustavad performance-kunstniku nägemust Via Balticast. Üks galerii asutajatest, Temuri Hvingija ütleb, et sel aastal otsustasid nad teadlikult tervikkontseptsiooni kasuks, mille puhul üksikuid töid oleks keeruline müüa. „Mind huvitavad hoopis kontaktid. Esimese päeva jooksul kutsuti meid juba ühele biennaalile ning osalema Ukraina ja Valgevene näitustel. Eelmisel aastal siit saadud tuttavate kaudu tuleb mul nüüd Pariisis näitus,” toob Hvingija näite. „Siin oleme orbiidil. Kui sind ei nähta, pole sind olemas.”
Messi teiseks päevaks oli esialgse kokkuleppe võimaliku tulevase näituse asjus Lätis sõlminud ka Pärnu Avangard-galerii. Nende väljapanek oli kujundatud näitusena, kus kahest ajastust pärit graafika näitas kunstitööde dialoogi oma kaasaja võimu ja ootustega. Leonhard Lapini ja Raul Meele graafikat nimetab galerist Marian Kivila põhjusega rajuks. „Näiteks Lapini naismasinad olid 1982. aastal üleval Draakoni galeriis, kogu näitus pandi seetõttu kinni. Teine pool on Peeter Allik, kelle siinsed tööd on 1990-ndatest ja mõned ka 2000-ndate algusest. Need tööd on sündinud juba vabas Eestis, ent peegeldavad samuti mässu valitsevate normide vastu,” kirjeldab Kivila.
Fotokunstiga tegelev galerii Positiiv on üks neist, kes osales messil esimest korda. Galerist Kristel Schwede leiab, et lähikonnas kunstielu alustamine on parim valik. „Tahtsin anda kunstnikele võimaluse oma loomingut näidata ja seetõttu on meil üsna tihe valik – esindatud on kolm kunstnikku, kelle tööd moodustavad mõneti ühtse terviku, ehkki teemad seisvad eraldi,” kirjeldab ta väljapanekut, mis sisaldas Eve Kiileri, Vivian
Ainsalu ja Meeli Laidvee teoseid. Laidvee oli ka ise kohal ja leidis messi vägagi inspireeriva olevat. „Siin saan näha, kuidas paremini oma töid presenteerida ja millisesse suunda liikuda. Näha siinses keskkonnas, et olen õigel teel, on äge,” tunnistas ta.
Sugugi kõik kunstnikud, kelle teosed messil on, pole ise kohal. Aga võiks. Vähemasti nii leiab maalikunstnik Maarit Murka, kelle töid esitles Haus-galerii, Eesti üks vanemaid eragaleriisid ja oksjonimajasid. „Galerii ütles, mis töid nad tahavad kaasa võtta, ja mina sain viimasel hetkel veel midagi soovitada. Mulle tundub, et kunstnikku võiks rohkem protsessi kaasata. Mina pressisin siin end oma initsiatiivist kaasa, tegime perega sellise roadtrip’i,” muheleb kunstnik.
Murkalt olid väljas maalid seeriatest „Kontekstiväline”, „Helilaine” ja „Meeleruum” ning uus graafikaseeria „Tere tulemast”. Tema töödega on messi algusaastail väljas olnud ka ArtDepoo. Toonast praegusega võrreldes leiab Murka, et messid on muutunud üha biennaalilikumaks: „Varem pandi pildid välja ja mida eripalgelisem, seda parem. Aga minu meelest see ei tööta enam. Kohati on siin nüüd pigem soolonäitused. On üks kunstnik, selge teema ja installatsioon.”
Haus-galerii galerist Triinu Soikmets nimetab osalemise puhul oluliseks enda stabiilset fikseerimist kohalikul kunstimaastikul ja autorite tutvustamist koduriigist väljaspool. „Müük on pikaajaline protsess, millele baasi loomiseks on rahvusvahelistel messidel osalemine üks võimalusi,” ütleb Soikmets. Samas, mõne Maarit Murka töö vastu tunti messil ka konkreetset ostuhuvi.
Mitmekordset tunnustust pälvinud fotokunstnike ühenduse ehk Foku väljapaneku magnetiks kujunes osa installatsioonist, põrandale paigutatud pudelid, mille sees olevad lusikad moodustasid ventilaatorite abil nii visuaalselt efektse pildi kui ka omapärase helimaastiku.
Kunstnik Laura Kuusk ütleb, et kuna tööst tehti palju pilte, palusid nad lõpuks inimestel, kes pilte üles tahavad riputada, lisada teemaviite #foku ja #laurakuusk. Ikka nähtavuse huvides. Just see ongi tema meelest messi olulisem kasutegur. Osalemist ArtVilniusel näeb Kuusk väikese osana Eesti kunstimaastikul toimuvast, mille iga osa üksteist akumuleerib.
„Kõik struktuurid teevad omavahel koostööd, näiteks kaasaegse kunsti Eesti keskus, Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskus ja Foku, mis korraldab fotokuud. Kui üritused pidevalt toimuvad ja me ise ringi käime ja osaleme, siis ühel hetkel hakkab lumepall veerema,” arvab Kuusk. „Nagu sportlane ei jõua üksi metsa all treenides olümpiale, on ka kunstniku jaoks oluline tugisüsteem.”
Keiu Virro
Foto: Keiu Virro