Kunstikogu ja galerii: Mart Lepa kogu näitus Vaalas. Reet Varblane. Sirp
27. augusti neljandat „Tallinna teisipäeva” võib täie veendumusega järjekordseks Tallinna galeriide ühisettevõtmiseks nimetada ning hakata tavale osutavaid joonigi otsima, kuigi traditsiooniks on Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) algatust siiski veel vara pidada.
Osalevate galeriide ring on algusest peale jäänud üsna samaks: aastakümneid tegutsenud era(kommerts)galeriid Vaal ja Haus, veidi noorem Tami galerii, üsna uustulija 1Galerii ja kiiresti rahvusvahelist tuntust kogunud Temnikova ja Kasela galerii. Tami galerii on viimastel aastatel jaganud ruumi restoraniga, näitusedki on nagu gurmeesöögikoha seinadekoratsioon, kuigi galeristid pingutavad oma publiku kasvatamise üritustega. „Tallinna teisipäeva” programmgi on esimesel korral omandatud nägu: enamik huvilisi liigub ühiselt (esimesel korral bussiga, möödunud kevadel ja seekord väga mõistlikult jalgrattaga) ühest galeriist teise, kus tutvustatakse seal parajasti eksponeeritud näitust. Publikki on aasta-aastalt üsna sama: paarkümmend noort kunstitudengit ja galeriide stammkülastajat.
Seekord on tulnud juurde verivärske, vaid paar kuud tegutsenud klaasi- ja fotokunstigalerii Okapi vanalinnas (Niguliste 2), mis ametlikult avatigi „Tallinna teisipäeval” Ann Tenno näitusega. Väga õige ajastus ja valik: loodus- ja linnafotodega tuntud Tenno on paar viimast aastat kunstiavalikkuse eest varjus olnud. Temnikova ja Kasela ning 1Galerii on tulnud välja ühise platvormiga (loodetavasti mitte ühekordse projektiga, sest nad otsivad projektijuhti, galeristi) Pop-Upi galerii (Rüütli 4) näol. Veidi ootamatu kooslus, iseäranis, kui mõelda nende galeriide senise kunsti- ja kunstniku-
eelistuste peale. Ilmselt oleme jõudnud galeriide korrastamise aega (kui kasutada Vaala galeristi Tiina Määrmanni väljendust), mis taas EKKAKi tegevuse (galeristide koolitus, rahvusvahelistel kunstimessidel osalemise toetus jne) peale mõeldes on üsna loogiline, kui isegi mitte paratamatu samm.
Kuigi meie üks esimesi eragaleriisid Vaal ei ole viimastel aastatel välismessidel käinud (alustati küll väga entusiastlikult 1990ndate algul), on just see võtnud galeriide ühisaktsiooni tõsiselt: möödunud kevadel tutvustati programmilise näituse kõrval taani kunstniku Mikkel Carli spetsiaalselt selleks puhuks Tallinna tekitatud installatsiooni ning ka praegune erakogu näitus ehk sõjajärgne eesti kunst Mart Lepa kogust on mitmes mõttes lausa sümptomaatiline. Igasugune tõsiselt võetav galerii saab edukalt tegutseda vaid hästi toimiva kunstituru tingimustes. Kunstituru toimimiseks on vaja ostjat ehk kunstikogujat. Kas Mart Lepp on olnud just kunsti suurostja, pole kindel, kuid vaieldamatult on ta osanud kunstnikke toetada ja innustada viisil, mis mõnelgi korral on olnud tähtsam kui raha. Mõned aastad tagasi Helsingi Taidehallis Enn Kunila esindusliku kunstikogu pidulikul avamisel küsis Kaido Ole minult, kas Kunila kogus on töid, milleta Eesti (aga ka eesti) kunstist ei saa õiget pilti. Kindlasti on Kunila kogu Konrad Mäe Itaalia maastikud, August Janseni punases koloriidis Kadrioru vaade, Linda Kits-Mäe impressionistlik Lõuna-Eesti looduspilt ja veel paljud teised kõrge kunstiväärtusega teosed kunstnike isikunäituste vajalik täiendus, aga nendeta saab panna kokku igati vettpidavaid ajastu- või temaatilisi ülevaateid. Mart Lepa kogu töödeta aga mitte. Kui kunstikoguja Kunila tegevuse peale laiemalt mõelda, siis ilmselt tema kataloogide tekstide, eessõnade ja tööde tutvustuseta, ka mitte. Kuid ka Mart Lepp on läbi aegade olnud oma kogu usin tutvustaja, lausa rahvavalgustaja, kes on oma kogu avalikkuse ette toonud – ja mitte ainult ajutiste näituste, vaid ka väljaannete abil.
Teha nii teadlikku kui ka laiemat kunstipublikut kõnetav valik Eesti sõjajärgse kunsti ehk siis ligi 70 aasta põhjal, iseäranis kui mõelda Vaala galerii suhteliselt tagasihoidliku ruumi ja Mart Lepa kogu suuruse, laiaulatuslikkuse peale, on praeguses kunstinäituse kui sellise kontekstis riskantne ettevõtmine. Mart Lepp on sellega üsna hästi hakkama saanud.
Valik peegeldab nii kogu spetsiifikat kui ka kunstikogujat ennast. Usun, et Mart Lepp on seda ka ise adunud, sest mitmel pool ekspositsioonis on väljas koguja portreed: erineva aja, erineva lähenemisega tõlgendused. Tema portreed on kogu orgaaniline osa ning kõnelevad ka autorite portree valmimise aja loomingust, selles väljapanekus toimivad need aga kunstikoguja kohaloleku märgina. Teiseks on Mart Lepp osanud luua ootamatuid, kronoloogiat ning meie kunstimaailmas kehtivaid hoiakuid eiravaid kooslusi (Kaido Ole kõrvuti Jüri Palmiga, Jaan Toomik Peeter Mudistiga, Olga Terri traagiliselt ehmatavalt ausad pihtimused kõrvuti Elmar Kitse Estonia teatri laemaali kavanditega jne), mis ei osuta mitte ainult vormiliste võtete, vaid just pildiruumi ja selle kaudu maailmataju sarnasusele. „Tallinna teisipäeval” kõnelesid Vaalas kunstist ja kogumisest Mart Lepp ning Riivo Anton, kaks nüüdiskunsti kogujat, kellel oli, mida öelda.