Naised Kai peal. Viru keskuse kevadkiri
Tänavu sügisel saab Tallinn endale uue kunstikeskuse. Nimelt avab 20. septembril endises allveelaevatehase kompleksis Noblessneri sadamalinnakus uksed rahvusvaheline Kai kunstikeskus. Üle 100-aastases muinsuskaitsealuses hoones leiavad tööruumid vähemalt viis Eesti kunstiorganisatsiooni, avatud on tipptasemel näituseruumid ja sajakohaline auditoorium ning tegutseb rahvusvaheline residentuuriprogramm. Lisaks toimetavad maja esimesel korrusel erinevad toidustuudiod ja restoran.
Kai kunstikeskuse tööd hakkab korraldama Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK), mille põhitiim on viimased seitse aastat olnud paar-kolm inimest. Uurime, kuidas kaks juristi ja kunstiteadlane – Kadri Laas-Lepasepp, Kadi-Ell Tähiste ja Karin Laansoo – on leidnud ühise energia, et nii suurt asja koos vedada.
Kuidas tunda ära hea tiim?
Kadi-Ell Tähiste: Hea tiimi põhilisteks eeldusteks on inimestevaheline klapp, usaldus ja üksteise toetamine. Töötamine meeskonnas, kus on tugev õlg õla tunne annab tööle hoopis uue kvaliteedi ükskõik, mida sa teed. Olen märganud, et kui inimesed tunnevad end tööd tehes hästi, hoitult ja toetatult, sujub ka ettevõetud ülesannete lahendamine palju paremini. Ja noh, eks nalja peab ka saama!
Mis on Kai?
Karin Laansoo: Kai on kodusadam Eesti ja rahvusvahelisele kunstile – koht, kuhu kõigil on põhjust avastama tulla. Lühidalt öeldes valdkondlik kompetentsikeskus kus näeb tippkunsti. Kui keegi oleks 7 aastat tagasi öelnud, et avate 2019. aastal Tallinnas uue kunstikeskuse, siis oleks see mõte utoopia tundunud. Samas kõik on kulgenud väga orgaaniliselt ning algus on ühe lihtsa küsimuse juures – mida on Eesti kunstiväljal vaja, et siin kasvaksid üha uued edulood. Seni on põhitiim toiminud kodu- ja kohvikukontoris nomaadidena New Yorgis ja Tallinnas ning see võimaldas meil paindlikult teha suuri rahvusvahelisi projekte. Hea meel on öelda, et Tate Modern muuseum, Performa biennaal ja Frieze mess usaldasid seda naistebändi. Visioon, mis toetaks pidevalt elavneva kunstieluga Tallinnat on küpsenud aastaid ja sellega koos on tekkinud ka kogemuste pagas, kontaktid ja ideed, mida saame teostada Kaiga. Igaks juhuks ütlen kohe, et tiim kindlasti suureneb, sest kuigi meil on kolmekesi erakordne klapp ja vaat et telepaatiline suhtlemine, siis uued kohustused tahavad loomulikult lisainimesi. Ootame kindlasti oma tiimi vähemalt ühte Kaid!
Kas allveelaevade ja laevaehituse jaoks ehitatud ruum sobib kunsti jaoks?
Kadri Laas-Lepasepp: Ma isiklikult arvan, et ei ole olemas ühtegi ruumi kuhu kunst ei sobiks. Mõned ruumid on lihtsalt paindlikumad ja suurema potentsiaaliga kui teised. Noblessneri kvartali üle saja aasta vanused hooned ja nende mereäärne asukoht teevad sellest Tallinna kontekstis väga erakordse paiga. Idee siduda piirkonna tulevik ka kaasaegse kunstiga sai alguse isegi üle viie aasta tagasi ja reaalselt projekteerimise ning sisu planeerimisega oleme tegelenud peaaegu 3 aastat.
Uus kunstikeskus avatakse 1916. aastal ehitatud mereäärse, muinsuskaitse all oleva endise laevaehitustehase laevasüsteemide tsehhi. Tolleaegne arhitektuur ja tehase vajadused on jätnud Tallinnasse hooned, mida külastades hakkab kohe tööle ka kujutlusvõime tuleviku suunas. Tulevase keskuse kõige unikaalsemaks arhitektuurseks elemendiks on kumer raudbetoonist katus, mille tõttu on näituseruumides ligi 6 meetrised laed. Näidata kaasagset kunsti avaras ilma postide ja muude segajateta kõrges ruumis tekitavad inspiratsiooni nii kuraatorites kui kunstnikes. Lisaks mainitud näitusepinnale jätkame muidugi pideva arendustööga, mis jääb avalikkuse silmis tahaplaanile. Meie eesmärgiks on pakkuda tuge kunstiorganisatsioonidele ja galeriidele leides ühiselt koostööpartnereid, et viia ellu projekte, mis inspireerivad nii tegijat kui vaatajat.
Millist kohta vajab Tallinn kunsti jaoks?
Karin Laansoo: Eksperimentaalset, põnevat, publikust hoolivat, talente toetavat ja maailmale avatut. Lihtne öelda aga keerulisem teostada. Oleme lahtiste silmadega maailmas ringi vaadanud ja üksjagu kõrva taha pannud. Kindlasti ei pea olema suurte võimalustega megainstitutsioon, et pakkuda tipptasemel programmi ning olla oma kogukonna jaoks positiivse mõjuga. Väike saar Kanada rannikul võib saada publikumagnetiks, sest kunstikeskus pakub kohalikke elanikke toetavat nutikat programmi ning suurlinnadest kaugel asuv residentuur Mehhikos saab näidata maailma tuntumaid kunstnikke, sest nad tahavadki sinna tulla. Miks? Väiksel peavad olema suured ideed ja missioonitunne, siis see kõnetab maailma.
Kes on Kai publik?
Karin Laansoo: Uudishimulik inimene, ükskõik mis vanuses. Tahad uut kunsti näha ja filmi
vaadata aga võib olla ka toidustuudios leivategu proovida ning loomulikult mere ääres päikeseloojangut vaadata – oled teretulnud! Loodan, et Kai’st saab koht, kus saab lihtsalt olla ja alati tagasi tulla midagi uut kogema ja avastama. Kunstikeskused võiksid olla just need punktid linnas kus saab end uute mõtetega laadida ning lasta spontaansetel ühendustel juhtuda.
Mitu Kaid on sinu tutvusringkonnas?
Kadi-Ell Tähiste: Minu tutvusringkonnas on päris mitu Kai-nimelist. Esimese hooga meenub kolm vahvat naist, kes kõik on imekspandavalt tublid ja toimekad.
Võtmesõnad järgmise 6 kuu jaoks
Kadri Laas-Lepasepp: Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus on tegutsenud sama eesmärgi nimel 7 aastat. Oleme jõudnud järeldusele, et kuigi tegevuste põhjused jäävad laias laastus samaks, siis on Kai kunstikeskuse loomise projekt kõige suurem väljakutse, millega kokku oleme puutunud. Meid ootavad ees äärmiselt põnevad kuud. Peamised võtmesõnad on koostöö, kasvamine, professionaalsus, valmisolek ootamatusteks ning positiivne ootusärevus.
Just hiljuti oli mul ühe kunstivaldkonna kolleegiga vestlus teemal, et mis meid siin motiveerituna hoiab. Jõudsime järeldusele, et kuna kunstimaailm ja selle korralduslik pool tõstatab pidevalt probleeme ja väljakutsed, siis just neile lahenduste leidmine teeb meie töö põhjendatuks ja huvitavaks.
Kuidas jurist ennast kunstimaailmas tunneb?
Kadi-Ell Tähiste: Jurist tunneb ennast kunstimaailmas väga hästi! Minu jaoks ei ole juura ja kunst olnud kunagi ühildamatud, sest neis on distsipliinidena palju sarnast. Nii juura kui ka kunst on ainuomased just inimestele – nii ei ole juurat võimalik lahutada elulistest olukordadest ja kunstiga on suuresti samamoodi. Mõlema aluseks on inimeste vajadus kirjeldada, mõtestada ja korrastada elu meie ümber, lihtsalt vahendid kuidas juura ja kunst seda ülesannet lahendavad on erinevad.
Kas kunst.ee või Juridica?
Kadri Laas-Lepasepp: Nii kunst.ee kui Juridica. Omades akadeemilist kraadi nii kunstiteaduses kui õigusteaduses, on tihti isegi üllatav kui palju mõlemast emmas-kummas valdkonnas kasu on. Juurat õppides huvitasid mind täpsemalt nii juriidilised küsimused ja erisused rahvusvaheliste kunstinäituste korraldamises kui ka kitsamalt autoriõiguse temaatika. Samas kunstiteadust õppides keskendusin hoopis kunstipoliitikale ja regulatsioonide kasulikkusele või kahjulikkusele kunstiteoste ringluses. Kirjutaja ja kriitiku asemel näen ennast pigem tegutseja ja praktilise inimese rollis, kes saab erinevates olukordades kasutada teadmisi mõlemast valdkonnast ja pakkuda reaalseid lahendusi.
Kas New York või Tallinn?
Karin Laansoo: Need on pikalt olnud mu kaks kodulinna ja tunnen end ühtmoodi kodus mõlemal pool ookeani. Jõudsin New Yorki kui mu kõige suuremad kasvamised inimesena olid veel ees. Kui oled muutunud koos linnaga, siis see eriline ühendus jääb alati. Mul on ikka hea tunne kui JFKs maandun. New York on ideede genereerimise koht, juba seal olemine paneb antennid teistmoodi liikuma ja tekivad seosed mis mujal ei näeks kunagi ilmavalgust. Tõeline ajutrenn. Samuti pole inimest ükskõik millisest valdkonnast kellele ei saaks pakkuda kohtumist New Yorgis. Kohtumiste ja kultuuriavastuste vahel on lihtne ajataju kaotada. Sellepärast vajan mõtete korrastamiseks ja töötamiseks rahulikumat, rohelisemat kohta ja vaikust. Tallinn on just selline toitev pinnas loomingulisele ajule, kus kogukond on väga toetav ning kõik tundub täitsa oma. Eesti keelt on imeline rääkida kui on pikk paus olnud ja huumoriga pooleks – ei pea sõpradele selgitama kes on Potsataja ja kuidas maitseb kohuke.
Tagantjärgi saab öelda, et arenduskeskuse jaoks oli New Yorgist töötamine üks targemaid ja suurema mõjuga otsuseid üldse. Performa biennaali Eesti paviljoni 2017. aastal ei oleks kindlasti ilma selleta juhtunud. Meil on tugevad partnerid maailma kunstipealinnas ning nad mõtlevad meiega aktiivselt kaasa. Tallinn ja New York toidavad üksteist ideedega – Eesti kunstnikke näeb jätkuvalt New Yorgis ning vastupidi. Kai ongi koht, kus saavad kokku kohalik loomesünergia ja rahvusvaheline koostöö, just siinsamas Tallinna kai peal.
Avanäitus
Kai avatakse Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali põhiprogrammi kuuluva rahvusvahelise grupinäitusega, mida kureerib Hanna-Laura Kaljo. Kai näituseprogrammi keskmes saab olema aastas toimuvad neli põhinäitust, mis sünnivad koostöös Eesti ja rahvusvaheliste kuraatoritega. Lisandub haridus- ja filmiprogramm ning auditoorium on avatud kõigi kultuurivaldkondade ürituste korraldamiseks.
Arhitektid
Kai kunstikeskuse arhitektuuri ja sisearhitektuuri on loonud KAOS Arhitektid. Margit Arguse ja Margit Aule asutatud büroo on tuntud oma innovaatilise töö poolest ajalooliste hoonete rekonstrueerimisel kaasaja vajaduste järgi. Lisaks Kaile on neil käsil Eesti Meedia uus peahoone Fahle Pargis ja keskaegse linnuse taastamine Haapsalus. Kai kunstikeskust renoveerib 1Partner Ehitus.
Ajalugu
Uus kunstikeskus asub Kalamajas, Noblessneri sadamalinnakus aadressil Peetri 12, mille lähedusse jääb nii Lennusadam kui Patarei merekindlus. Sadamalinnaku ajalugu ulatub tagasi 1912. aastasse, mil kaks Peterburi ärimeest – Euroopa suurim naftatööstur Emanuel Nobel (maineka Nobeli preemia algataja vennapoeg) ning Arthur Lessner, G.A. Lessneri masinatehase omanik asutasid Venemaa keisririigi laevastiku arendamise tarbeks allveelaevatehas. Kahe mehe perekonnanimedest saigi tehas nime Noblessner. Perioodil 1913 – 1917 ehitati kompleksis 12 ülimoodsat allveelaeva. Eesti iseseisvudes 1918. aastal allveelaevade tootmine Noblessneris küll lõppes, kuid laevade ehitus ja -remont kestsid kuni 2018. aasta augustini. Linnarahvale oli sadamaala suletud pea sajandi. Viimasel kümnendil on unikaalse arhitektuuriga Noblessneri jahisadama piirkond olnud mitmete ambitsioonikate kultuuriürituste toimumiskohaks.