Karin Laansoo soovib, et Kai ukse taga oleks saba. Heili Sibrits. Postimees
Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) juht Karin Laansoo on viimsed 12 aastat elanud New Yorgis, tutvustades just selles maailmalinnas Eesti kunsti ja kunstnikke. Kuidas Eesti kunstil on seni välismaal läinud ja mida uut pakub sügisel avatav Kai, räägibki Karin Laansoo Postimehele antud intervjuus. «Renoveeritud tööstushooneid-kunstikeskusi näeb maailmas väga palju, aga meid muudab eriliseks see, et oleme ka kompetentsikeskus. Kais näeb tipptasemel kultuuri ja saab ka süüa. Usun, et Kaist saab Tallinna uus magnet,» ütleb Karin Laansoo.
Kunstikeskuse Kai taga on Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Karin Laansoo, kas see tähendab, et uues kunstisaalis näeb eelkõige Eesti kunsti?
Kais näeb rahvusvahelist kunsti ja Eesti kunsti. Meie ettekujutuses on nad koos, sest Eesti kaasaegne kunst on osa rahvusvahelisest kunstielust. Kais saab tulevikus kindlasti näha nii tippnimesid kui noori tegijaid. Me töötame nii Eesti kui rahvusvaheliste kuraatoritega.
Kais saab olema 450 ruutmeetrit tipptasemel näitusepinda, korraga on avatud üks näitus. Aastas paneme üles neli põhinäitust, millele lisandub haridus- ja filmiprogramm.
Kaasaegne kunst pole ju ainult pildid seinal, see võib olla foto, see võib olla disain, nii et ses osas me väga täpseid piire ei sea. Avanäituseks on Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali põhiprogrammi kuuluv rahvusvaheline grupinäitus ja seda näitust kureerib eestlane.
Kes seda ilusat projekti rahastab?
Maja renoveerimist ja infrastruktuuri rahastab EAS (Euroopa Regionaalarengu Fond), BLRT Grupp ja Lindermann, Birnbaum & Kasela ehk siis koos on eraraha ja avalik raha.
Tänavu suvel lõppeb EASi tegevustoetus EKKAKile, pärast seda annab meile tegevustoetust kultuuriministeerium, ent seda väiksemas mahus. Puuduvate vahendite leidmine on meie kohustus, peame teenima omatulu.
Noblessneris oleme rendilepinguga, meie perspektiiv on vähemalt 10–15 aastat.
Näiteks kui võrrelda Amos Rexiga, siis kas Kai ja Helsingi uue muuseumi vahel leiab mingeid seoseid?
Mul on tohutult hea meel soomlaste üle, nad ajavad õiget asja, mõtteviis «kultuur ees ja majandus taga» on õige, sest kultuur ei ole kuluallikas, see on ühiskonnale andja, aga mis puudutab Amos Rexi ja nende programmi, siis seal ma paralleele ei tiriks.
Meie põhiroll Eesti kunstivälja jaoks on olla valdkondlik kompetentsikeskus, me koolitame noori kunstiprofessionaale, teeme praktikaid ja meie käest saab nii juriidilist kui ka rahaleidmise nõu.
Kõik teavad, et Eesti kunstiväljal domineerivad väiksed tiimid – meid on kolm inimest, Tallinna Fotokuud korraldavad mõned inimesed jne jne – mis saab siis, kui need inimesed oleks ühes ruumis? Ühed on tugevad sisutegevuses, teisel meeskonnal on head kommunikatsiooni kontaktid, kolmandal õiged rahvusvahelised partnerid. Kui me veel lisaksime juurde natuke raamatupidamise abi, leiaksime partneriks mõne advokaadibüroo, kes nõustaks rahvusvaheliste keeruliste lepingute tegemist, siis seljad kokku pannes oleks meie muskel kümme korda suurem.
Kui reaalne see selgade kokkupanek on?
Väga. See on juba toimimas.
Seda on tore kuulda. Tunnistan ausalt, et minul kipuvad ikka vahel segi minema Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Te ajate ühte asja, aga siiski sügisest jääte te seda eraldi tegema?
Me ajame paralleelselt lähedasi asju, aga meil on erinevad tiimid, erinevad rahastused. Mingeid asju on parem, kui neid on rohkem.
Kui oleme saanud oma keskuse, siis arvan, kaob segi ajamine, sest meie oleme Kai ja meie oleme Noblessneris.
Oleks ju loogiline, et Eesti üks olulisemaid väliskunstiprojekte, milleks on Veneetsia kunstibiennaalil osalemine, käiks läbi arenduskeskuse, mille üheks eesmärgiks on Eesti kunsti välismaal tutvustamine ja müümine.
Absoluutselt nõus keskuste koostööga biennaali osas. Meil oli hiljuti kahetunnine koosolek, kus panime kirja sammud, kuidas Eesti kunst oleks välismaal veelgi nähtavam, kuidas teha nii, et Veneetsias osalev kunstnik leiaks galeriitoe ja kuidas saaks võimendada rahvusvahelist meediakajastust. Ega siin ju tegelikult muud võluvahendit pole kui koostöö, koostöö ja veel kord koostöö.
Kui oluliseks saab Kais publikuarv?
Tippkunst ei tähenda seda, et see peaks olema elitaarne.
Publikuarv on absoluutselt oluline, sest sellega saab mõõta, kas kunstnik ja tema tööd lähevad inimestele korda. Kunstikeskus peab aru saama oma publikust, kellele ja miks ta midagi teeb, miks ta just praegu seda näitab.
Kai hingab kaasajaga samas rütmis. Võib-olla ei saa New Yorki ja Tallinna võrrelda, aga ma olen harjunud, et kaasaegse kunsti nägemiseks inimesed seisavad järjekorras. Kõik oleneb sellest, mida sa näitad. Me mõtleme väga selle peale, sest me tahame, et inimesed seisaksid sabas. Ma tahan, et meie eksponeeritud kunst läheks inimestele korda, see annaks neile midagi. See on ju loogiline.
Kas kaasaegset kunsti tuleb rohkem vaatama õppida, tuleks tunda mingit koodi?
Ma arvan, et hea kaasaegne kunst töötab igal tasandil. Ta töötab lapsele, akadeemikule, inimesele, kel on kaks sekundit aega. Minu arust on okei, kui midagi ei meeldi, kui sa ei ole nõus panustama aega või ei taha lugeda teksti. Ma ise olen 20 aastat vaadanud kunsti ja on hetki, kus vaadatav teos ei anna mulle midagi, ma lähen järgmise juurde. Kui aga keegi seletab ning ma näen siis selles teoses midagi uut, siis olen nõus oma arvamust muutma.
Ma eelistan kunsti, mis minuga kohe midagi teeb. Ma ei jaksa lugeda lehekülgede viisi teksti ja ma ei taha vaadata näitusesaalis kahetunniseid videoteoseid. Kunstist leiab kõike, aga need on minu isiklikud eelistused.
Aga see, et olemas on mingi müstiline kood ja koodiraamat on ainult mõnedel inimestel, pole tõsi.
Kaasaegne kunst on meiega samal ajal loodud, need kunstnikud on enamjaolt elus, seega peaksime saama oma elu jaoks sisu ja tähendust, inspiratsiooni, huvitavaid mõtteid. Kaasaegne kunst peaks andma meile vaimutoitu.
EKKAKi üks eesmärke on elavdada Eesti galeriide koostööd välismaa partneritega. Välismaa messidel osaleb aktiivselt Olga Temnikova galerii Temnikova ja Kasela galerii, aga millised Eesti galeriid on praegu võimelised end maailmas kuuldavaks tegema?
Rahvusvahelises suunas on meil potentsiaali. Kõige uuem tegija on Tartu galerii Kogo, kes vaatab Eestist aktiivselt välja, nad on väga tugeva programmiga. Kunstimaailmas on põhiline, keda sa esindad ja näitad, neil on väga head kunstnikud: Alexei Gordin, Elīna Vītola, Eva Mustonen, Kristi Kongi ja Mari-Leen Kiipli. Ma näen galerii tegevuses visiooni, näen, et kunstnikud on hästi valitud ja võiksid olla edukad välismaal. Kui pole häid kunstnikke, siis on raha ja tugi maha visatud.
Millist kunsti maailmas oodatakse? Mida andekas ja huvitav looja peaks pakkuma?
Iga kunstnik peab olema tema ise. Loeb autentsus. Mida kaasaja maailmas originaalsus üldse tähendab, see on väga küsitav, aga on kunstnikke, kes on sattunud kaasajaga samas rütmis hingama, nad on teinud õigel ajal õigeid asju. Samas avastatakse praegu ka kunstnikke, kes lõid oma töid näiteks 30 aastat tagasi, ja alles nüüd, 2019. aastal nad kõnetavad ühiskonda.
Sellele küsimusele on väga keeruline vastata. Samamoodi on raske vastata küsimusele, miks Katja on oma töödega nii edukas.
Aga miks Katja Novitskova on edukas?
Kuidas digimaailm ja reaalne maailm hakkavad omavahel edaspidi läbi saama, see küsimus on aktuaalne nüüd ja ka kümne-kahekümne aasta pärast, sest see läheb inimestele korda.
Kris Lemsalu ekstravagantsed ja sürrealistlikud keraamilised objektid lähevad samamoodi korda. Tema puhul on oluline ka täiesti supertasemel käeline oskus. Kui kõigele eelnevalt nimetatule lisada etenduslik kogemus, siis see kõnetabki vaatajaid.
Seega käeline meisterlikkus, käsitööoskus on üheks märksõnaks, lisaks siis atmosfäärilik ruum.
Just, vaataja kogemus on väga oluline. Inimesed tahavad heas mõttes raputatud saada, nad otsivad teatavat kogemuslikkust, etenduslikkust, elamuslikkust, need mõrksõnad on üha olulisemad. Nad tahaksid, et see kogemus oleks võimsam. Ja üha vähem tahavad inimesed vaadata lihtsalt pilti seinal.
Mainisite Krisi ja Katjat, aga kes Eesti kunstnikest on veel tabanud hetke?
Flo Kasearu, Anu Vahtra, Kristina Õllek, Merike Estna.
Kõik on naised?!
Just, kõik on naised. Meestest lisaksin Paul Kuimeti ja Timo Tootsi.
Meil on tugevad noored naiskunstnikud.
Nii see on. Aga ausalt öeldes ma ei oska seda kuidagi seletada.
Kunstis liigub vähe raha ja naised on leplikumad?
Sellel tasemel, kus Kris ja Katja on, liigub raha väga hästi. Nii et küsimus pole rahas. Samuti ma ei usu, et saaks öelda, et õrnemale soole on sellel kümnendil talenti rohkem jagunenud, pigem on see motivatsiooni ja tahtmise küsimus.
EKKAKi üheks eesmärgiks on olnud erialase meedia tähelepanu kunstnikele, kuidas see on õnnestunud?
Eesti kunstist on kirjutanud ka New York Times, aga kui rääkida erialasest ajakirjandusest, siis Friezes on ilmunud mitmeid näitusearvustusi, samuti ilmus Art in Americas Performa biennaali arvustus, kus olid eraldi välja toodud Eesti projektid.
Frieze ja Art in America lugejaskond on pigem akadeemiline, suunatud eelkõige kunstiringkondadele, tegemist on kvaliteetsete paberväljaannetega, nad on oma valdkonna tipud. Samas on minu jaoks võrdselt oluline artnet.com, sest digiväljaandena jõuab see suurema publikuni ja sisu on arusaadavam. Oluline ongi, et Eesti kunst leiaks kajastust nii erialaväljaannetes kui laiemale publikule mõeldud meedias.
Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse suurim vahe on selles, et teie üks eesmärke on leida kontakte galeriidega ja seega tegeleda Eesti kunsti müügiga. Kui oluline saab Kai näitustel olema müük?
See oleneb näitusest, sest meie näitustel võivad olla eksponeeritud ka tööd, mis on juba kogudes, ja siis polegi midagi müüa. Aga kui eksponeerime noort kunstnikku, siis miks mitte koostöös kunstnikuga mõelda välja hind, tingimused, nii saame kodus turvaliselt kätt harjutada ja näha, kuidas suures maailmas asjad käivad.
Kuidas suures maailmas asjad käivad, kuidas kujuneb algaja kunstniku töö hind?
Kunstnikku aitab galerist. Eestis oleme ka meie kunstnike partneriks. Kui näiteks minu poole pöördub kunstnik, siis me arutame, mitu tundi läks töö tegemiseks, kui palju materjalid maksid, nii hakkame hinda kujundama. Müügilepingu sõlmimine on oleneb ostjast, kas ostjaks on era- või riiklik kogu, kes ostu rahastab jne jne. Seal on hästi palju põnevaid nüansse, mida kunstnik alguses ei teagi, aga see on loomulik.
Millisest suurusjärgust ühe noore ja veel tundmatu kunstniku töö hinnast rääkides jutt käib?
Loomulikult saab kunstike stuudiotest Eestis igasuguse hinnaga teoseid, aga rahvusvahelisel turul algavad alustavate kunstnike hinnad 5000st, kuid kindlasti jääb hind alla 10 000 euro või dollari. Kõik oleneb sellest, kas tegemist on suuremahulise skulptuuriga või väiksemat sorti foto või maaliga, kuid sellist asja, et küsid kohe 50 000, pole. New Yorgis on näiteks eraldi kategooria tudengitele, nende töid võib saada 800–2000 dollariga.
EKKAKi pilk on seitsme tegevusaasta jooksul olnud suunatud eelkõige Ameerikale ja Euroopale. Viimastel aastatel on Aasia kunstiturg muutunud aina aktiivsemaks, sealsed kogud neelavad Euroopa ja USA tuntud nimede töid. Kuidas meie suhe Aasiaga on, kas peaksime ka sinna püüdlema?
Aasia kogujate võimalused on praegu väga suured ja nende nälg on suur, nad ostvad tõesti palju. Aga küsimusele, kas peame sinna ise püüdlema, on vastus nii ja naa. Väga paljudel Hiina kogujatel on ambitsiooni näidata oma kogusid, seepärast on seal erakordselt suur hulk eramuuseume, nii et hirm, et head kunsti enam keegi ei näe, pole päris põhjendatud. Müügitehingu ajal lepitakse kokku, mis tingimustel müüdud tööd hiljem eksponeeritakse. Kui tegemist on väga hinnalise, haruldase teosega, siis galeriide eelistus on avalik kogu, muuseum ja sageli neid töid erakogudele ei müüda. Aga see kõik on väga individuaalne.
Hiljuti tuli Nathaniel Kahnil välja huvitav film kunstiturust «Kõigel on hind», mida soovitan vaadata. Sealt kuuleb mõlemaid hääli ja näeb väga värvikaid isiksusi, kes kõik teevad praegu kunstimaailmas ilma. See film algab väitega, et kultuuriväärtused ei jääkski ajaloo jaoks alles, kui neil poleks ostjat. Kui hinda pole, siis keegi ei väärtusta seda. Sellega võib nõustuda, võib mitte, aga sellele võiks vähemalt mõelda.
Eesti kunst on jõudnud Aasiasse. Katja Novitskoval oli 2017. aastal Shanghais soolonäitus ja lisaks osales ta tippkuraatori kureeritud suurel muuseumi grupinäitusel. Tema NY galerii on Aasia suunal väga aktiivne.
Kui leiab õiged partnerid, siis kindlasti peaks Eesti kunsti seal tutvustama, sest Aasias on väga huvitavad ja tugevad kogujad, aga tuleb vaadata, kellega ja millal ja miks. Loodan, et lähiaastatel saame Kais toodetud näitusi viia ka sinna.
Katja Novitskoval oli Londonis näitus, mis sai alguse tänu sellele, et Londoni galerist käis teie korraldatud Eesti-tuuril. Miks peaksid välismaa kuraatorid Eesti vastu huvi tundma?
See on nende töö. Nad reisivad kogu aeg, sest nende eesmärk on leida head kunsti, nad tahavad olla esimesed, kes leiavad uue staari, uue nime, ande.
Läti lavastaja Alvis Hermanis väitis oma raamatus, et seda, et kusagilt Kapa-Kohilast ei leita andekat lavastajat üles, ei juhtu, sest kõik otsivad uusi tegijad. Nii on see ka kunstimaailmas?
Kunstis on sama, anne ei jää kunagi märkamata, sest teda otsivad nii paljud inimesed.
Kas andeid on maailmas vähe? Või tüdineme me kiiresti ja tahame kogu aeg uut?
Kindlasti on vähe. Anne, kes areneb ja ei jää ühe noodi juurde, kes suudab pakkuda midagi uut, samal ajal säilitades autentsust, see anne ei aegu. On kunstnikke, kes on 50 aastat olnud edukad, aga on neid, kes teevad vaid ühe näituse. Nii nagu ka muusikas.
Olen kindel, et tugev anne kannab täpselt nii kaua, kuni inimene jaksab teha.
Mis on Kai?
20. septembril avab Noblessneri sadamalinnakus, endises allveelaevatehase kompleksis uksed rahvusvaheline Kai kunstikeskus. Üle 100-aastases muinsuskaitsealuses hoones leiavad tööruumid vähemalt viis Eesti kunstiorganisatsiooni, avatud on tipptasemel näituseruumid ja sajakohaline auditoorium ning tegutseb rahvusvaheline residentuuriprogramm. Lisaks toimetavad maja esimesel korrusel erinevad toidustuudiod ja restoran.
Kai kunstikeskuse tööd hakkab korraldama Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK). Keskus taaskasutab unikaalset tööstusarhitektuuri ja ühendab valdkondlikud tugiteenused tipptasemel rahvusvahelise kultuuriprogrammiga. Igal aastal on plaanis korraldada neli põhinäitust, mis sünnivad koostöös nii Eesti kui ka rahvusvaheliste kuraatoritega. Auditoorium on avatud kõigi kultuurivaldkondade ürituste korraldamiseks. Keskuses on külaliskorter, mis võimaldab algatada rahvusvahelise residentuuriprogrammi «7+7» ja kutsuda Eesti kunstiväljaga tutvuma väliskuraatoreid ja -kriitikuid. Residentuuriprogrammi kõrval võõrustatakse ka partnerorganisatsioonide väliskülalisi. Keskuse nimi Kai osutab sadamasse jõudmisele ja merele avatusele. Universaalse tähendusega sõna viitab paljudes keeltes merele ja on ühtlasi kasutusel nii mehe kui naise nimena. Nimi valiti keskusele koostöös disainistuudioga Haiku.
Kai avatakse 20. septembril 2019 Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali põhiprogrammi kuuluva rahvusvahelise grupinäitusega.
Kai kunstikeskus asub Tallinnas Noblessneri sadamalinnakus aadressil Peetri 12, hoone ehitaja on 1Partner ning arhitektiks KAOS Arhitektid.