Art Brussels ehk Eesti kunsti teekond välismaale. Kadri Karro. Eesti Ekspress
Kui paar nädalat tagasi kirjutas Priit Hõbemägi siinsamas Areeni veergudel Londoni raamatumessist ja Eesti kirjanduse teekonnast välismaale, siis nüüd on võimalus kirjutada Brüsseli kunstimessist ja Eesti kunsti teekonnast välismaale. Kui Londoni puhul oli eriti põhjust rõõmustada seetõttu, et Balti riikidest saavad 2018. aastal sealse messi peakülalised, siis kaasaegse kunsti vallas võib tänavu rõõmustada selle üle, et Eesti kunsti kohalolek Euroopa pealinnas pole iial varem nii võimas olnud kui aprilli eelviimasel nädalal, 20.–24. aprillil.
Juba aastast 1968 toimuval Brüsseli kunstimessil Art Brussels osales tänavu esimest korda Eesti galerii. Temnikova & Kasela esitlesid messi Discovery sektsioonis Flo Kasearu ja OÜ Visible Solutions loomingut. Messi non-profit sektsioonis oli kohal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) Anu Vahtra installatsiooniga „17,9°“. Messi „veteraniks“ võib pidada Marge Monkot, kes võttis Ungari galeriiga Ani Molnár Art Brusselsist osa juba teist korda.
„Korraldasime Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega juba 2015. aasta messi ajal kohalikele kuraatoritele suunatud kontaktürituse Eesti saatkonnas Brüsselis. Aasta tagasi oli kindel, et 2016. aastal saavad EKKAKi ja Eesti kunsti kohalolek ja üritused olla ainult jõulisemad, kuid sellist nn invasiooni ei osanudki tollal ette näha,“ räägib EKKAKi projektijuht Kadri Laas.Belgia pealinn ei ole oluline linn ainult Euroopa Liidu ja NATO kontekstis. Kunstiportaal Artsy valis Brüsseli möödunud aasta lõpus 15 maailma kõige tähtsama kunstilinna sekka. Siin on muljetavaldav hulk kunstikogujaid ja suur huvi just noore kunsti vastu. „Brüssel on tuntud oma hea maitse ja haritud kogujate poolest,“ ütleb ka galerist Olga Temnikova, kes tõi messile muu hulgas Flo Kasearu teose „International Fun“ (2016), sinisest värvist ja banaanikoortest põrandale rekonstrueeritud Euroopa Liidu lipu.
Mida siis Art Brussels endast kujutab? Mess kolis sel aastal Brüsseli Expost uude asukohta, 1904. aastast pärinevasse laokompleksi Tour & Taxis kurikuulsa Brüsseli linnaosa Molenbeek-Saint-Jeani vahetus läheduses. Molenbeek kõlab küll märtsikuiste traagiliste sündmuste valguses pisut hirmuäratavalt, kuid erinevalt topeltturvatud lennujaamast, metroojaamadest, kus patseeris korraga viis-kuus sõjaväelast, vanalinnast, kus pidevalt huilgasid politsei kohalolust teavitavad sireenid, oli messialal rahulik ja automaatide asemel olid jalutajate põhiaksessuaariks punase „Art Brusselsi“ kirjaga riidekotid. Messil osales tänavu 141 galeriid, esindatud oli 28 riiki ja 627 kunstnikku. Täiesti uusi tulijaid oli galeriide seas 34, nende seas ka eestlased. Galeriid olid jaotatud kolme sektsiooni – Discovery, Prime ja Rediscovery. Discoverys osalesid kuni kaheksa aastat tegutsenud galeriid; Prime keskendus mid-career kunstnikele; Rediscoverys osales 14 galeriid, kes näitasid aastail 1917–1987 loodud kunsti. Lisaks oli mittetulunduslike projektiruumide ala, paarkümmend soolonäitust ja meediaala, kus tutvustasid ennast väljaanded nagu Art Review jt.
„Sularaha“ ja „surmalähedane kogemus“ on märksõnad, mille abil irooniliselt kirjeldab kunstimessi vabakutseline kuraator Niekolaas Johannes Lekkerkerk, kui tema ja Kris Lemsaluga Art Brusselsil ringi jalutame. „Paralleel poodlemisega on pidevalt õhus ja harjumatult veider,“ sõnab kunstnik Flo Kasearu, kes sattus seda tüüpi messile esimest korda. Eks kunstimess ongi suur ja nii helilises kui visuaalses mõttes lärmakas laat, kus üks messiboks järgneb teisele, üks installatsioon teisele, üks aktiivne ja sarmikas „kaubapakkuja“ teisele. Rahvusvahelistele kunstimessidele mahub nii head kraami kui crapstraction’it (ingl sõnadest crap ehk sõnnik ja abstraction ehk abstraktsioon, sõna, mida kasutatakse halva abstraktse messikunsti iseloomustamiseks), suurepäraseid „silmakomme“, millega pildistamishuvilised messikülastajad täidavad oma iginäljast Instagrami feed’i. Kunstikuupide vahele on pikitud baarid, kus saab kunstiväsimust Duveli õlle või Ruinarti šampanjaga leevendada. Ja siis uuele ringile. Mulle isiklikult meeldib kunsti vaadata rohkem näitusesaalis, linnaruumis või kas või muuseumi fuajees, aga kui on ostuhuvi, siis on mess muidugi üsna õige koht. Eriti kehtib see nn avastusmesside puhul nagu Art Brussels. Siin on võimalik noorele talendile „käpp peale panna“, enne kui kogu maailma pilgud kunstnikule pöörduvad ja tema loomingu hinnad tõusma hakkavad.
„Professionaalset huvi suutsid sellel messil pakkuda 141 galeriist vaid üksikud ja enamik just non-profit sektsioonist, mida teistel messidel üldjuhul ei eksisteeri,“ räägib EKKMi juht Marten Esko. Just EKKMi väljapanek Art Brusselsil, muuseumi Tallinna-kodu kuulsat 17,9kraadise kalde all olevat estakaadi kopeeriv kuup oli minu jaoks üks messi meeldivamaid kogemusi. Ja mitte sellepärast, et see oli eestlaste tehtud. Anu Vahtra installatsioon eristus messi virvarris selgelt, oli minimalistlik, värskendavalt mustvalge ja meeldivalt mittekommertslik. „Mulle tundub, et EKKMil ja Anu Vahtral läks messil üle ootuste hästi. See ei tähenda muidugi, et me müüsime palju, nagu üldjuhul messidel „väga hästi“ minemine tähendaks – me ei müünud midagi,“ ütleb Esko. Muide, Vahtra installatsiooni hind oli 25 000 eurot. „Kõik sõltub sellest, milline on eesmärk. See, et meid kutsuti messi non-profit sektsiooni Art Brusselsi kunstilise juhi Katerina Gregose poolt, kes ütles, et võime teha, mida tahame, oli mugav lähtepunkt. Sealt edasi sai eesmärgiks tutvustada ennast kunstniku kaudu, kes on meiega tihedalt seotud ning kelle teos omakorda lähtub EKKMi ruumilisest iseärasusest. Meie eesmärk oli enda ja Eesti kaasaegse kunsti tutvustamine rahvusvahelisele kunstipublikule ning kontaktide loomine. Samuti soovisime tekitada teatavat lühist messil eksponeerimise loogikas, minnes messile ühe kohaspetsiifilise teosega, millel oleks justkui koht kaasas.“ Lisaks oli kerges peapöörituses EKKMi boksist väljuvaid kunstisõpru ka lihtsalt tore vaadata, messitüdimust leevendab selline ruumikogemus kindlasti. „Oli palju kohest tagasisidet, lihtsalt vaimustust, tekkis pikemaid ja põhjalikumaid vestlusi, inimesed tõid korduvalt tuttavaid seda vaatama,“ räägib Esko.
Pika kunstimessikogemusega Olga Temnikova, kes valmistub juba juunis toimuvaks Baseli Liste messiks, peab ka messi kordaläinuks, seda ennekõike kohalike kogujate ja kolleegidega kontaktide loomise mõttes. „Müügid olid peaaegu kõikidel osalejatel väikesed, aga see oli kohe teada, kui Brüsseli sündmused toimusid. Ma pidasin enne tulekut paljude kolleegidega nõu ja me nõustusime, et lähme seekord Brüsselit ja Belgia sõpru toetama,“ kirjeldab Temnikova.
Ja kui ka eestlased esimesel korral bokse tühjaks ei müünud, siis said messikülastajad vähemasti Anu Vahtra installatsiooni abil Tallinnasse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi estakaadi teleporteeruda ja sel osal kunstirahvast, kes osalesid EKKAKi korraldatud üheksakäigulisel õhtusöögil „Eating the Forest“ ja sõid rabarberisorbetti Kris Lemsalu loodud keraamilistelt aluspükstelt, saateks Taavi Tulevi helimaastikud, on, mida Eestiga seoses meenutada.